Mandala tähendusest

Kadri Raudsepp, Tallinna Ülikooli kultuuride uuringute doktorant

Kuigi mandala on pärit Indiast, arenes just Tiibeti kultuuriruumis välja detailne mandala kujutamise traditsioon, mis puhkes õitsele vadžrajaana budismi jõudmisega Tiibetisse alates 8. sajandist.
Üldiselt tähendab mandala (tiibeti k. dkyil) „keskkohta“ või „sisemist sisu“, mis on suletud elementidega, mis seda „ümbritsevad“ (tiibeti k. ’khor).
Mandala on niisiis suletud ala, mitte alati ringikujuline, mis eraldab nn püha, puhast ala tavalisest igapäevamaailmast. Nii tähistab ta ükskõik millise jumaluse valdusi. Sellises tähenduses kasutatakse mandala ideed just tantrabudismis.
Samal ajal kui tema väline piir puutub kokku ilmliku maailmaga, on mandala keskkoht selle kõige püham koht. Mandalad võivad olla väga lihtsad, ühe keskse jumaluse kujutisega keskmes või ilma selleta. Nad võivad olla ka väga detailsed, kus keskne jumalus on ümbritsetud erinevate jumaluste ja bodhisattvade rühmadega. Erinevate jumaluste loomus on alati sama, väljendades erinevaid virgumise aspekte, mis vastavad iga õpilase erilistele vajadustele. Mandalat tuleb mõista budistliku praktika tähenduses, ta on joogile tema praktika toeks ja kiireks vahendiks nähtuste loomuse mõistmisel.

Mandalad maalitakse tavaliselt seintele, lõuendile või puidule, aga on olemas ka tema üks erivorme – hetkeline, osakestest koosnev mandala (tiibeti k. rdul tshon gyi dkyil ’khor), mis luuakse riisi- või liivateradest, ning mis rõhutab kõigi nähtuste kaduvat, püsitut loomust. Liivamandala teostatakse rituaalselt munkade poolt seoses pühitsuse (tiibeti k. dbang) andmisega ning lahustatakse kohe peale pühitsuse saamist. Värviline liiv kogutakse kõigepealt urni kokku ning seejärel puistatakse jõkke või järve, mille veed kannavad õnnistused laiali.
Mandalaid on nii kahe- kui kolmemõõtmelisi. Kahemõõtmelised mandalad vastavad põhiplaanile, mis on Tiibeti traditsioonis alati sarnane. Erinevused tulenevad jumalustest või nende arvust, kellega antud mandala seotud on. Samas tuleks aga tema tõelise struktuuri mõistmiseks asetada alati selle esitused dünaamilisse kolmemõõtmelisse ruumi, mis vastab konkreetses praktikas ettenähtud samm-sammu haaval jumaluse palee ehitamisele oma meeles. Mandala avaldub alati oma algses tühjuse mõõtmes, millest selle elemendid ja jumalused kujustamise käigus üksteise järel ilmuvad.

Mandalad järgivad tavaliselt täpset sümboolset põhiplaani. Kui välja tuua selle sümboolse maailma mõned põhielemendid, siis selle kõige välisemaks ringiks on tuleleekidest ring. Seda tuleb mõista kui kaitseringi ning kui praktika käigus siseneb joogi mandala keskmesse, siis tema määritus põletatakse sümboolselt. Teine ring on vadžraring, mis sümboliseerib hävitamatut ja purustamatut virgumise loomust. Raevukate jumaluste mandalas on lisaks kolmas ring, mis koosneb kaheksast surnuaiast ning milles surevad sümboolselt teadvuse kaheksa vormi, mis joogil keskendumist takistavad. Viimane, lootosõite ring tähistab sümboolselt selle maa või meele puhtust, kuhu joogi nüüd siseneb. Kui joogi on oma kujustamises need sümboolsed piirid ületanud, seisab ta nüüd „puhta palee“ ees, millel on neli seina, kaunistatud õnnetoovate märkidega, ja neli väravat, mis tähistavad erinevate värvidega nelja ilmakaart või nelja mõõtmatut (armastus, kaastunne, rõõm ja võrdsus). Sisemüürid on kujutatud detailselt, igal detailil on sümboolne tähendus. Seda kõike tuleb mõista kui kogu välise maailma esitust, mille keskmes on axis mundi, Tiibeti traditsioonis Meru mägi, mida ümbritsevad neli mandrit. Ümber jumaluse, kes keskmes asub ja on kui „maailma valitseja“, kelle loomus on puhas tühjus ja kellega joogi samastuda soovib, asuvad tavaliselt teised tema kaaskonda kuuluvad jumalused. Joogi, kes kujustab oma füüsilist keha kui mandalat, näeb kogu universumit kui temas endas asuvat mikrokosmost. Samastudes keskse jumalusega, asetab joogi ennast täieliku tõeluse seisundisse, kus nirvana ja sansara vahelt piirid kaovad. Sulandades endasse keskse jumaluse kaastunde, tarkuse ja osavad vahendid, muudab joogi rituaali ajaks oma enda maise isiksuse jumalikuks ehk teisiti öeldes viibib oma meele puhtas algseisundis.
Mahayana budismist lähtudes on nii nirvana (siin tähistatud kui püha, puhas sfäär) kui ka sa?sara (kui ilmlik igapäevamaailm) oma olemuselt samad. Nende samasust mõistetakse virgumise hetkel, mil kõik eristused kaovad. Nõnda võib see, kes on vastava põhjaliku ettevalmistuse saanud, mõista sümbolitest koosneva mandala tähendust ja avastada selle kaudu kogu olemise saladuse, nii nagu seda budistliku traditsiooni järgi kirjeldatakse.

Vadžrajaana ettevalmistavates praktikates tähistab ohverdatud mandala tavalist universumit, kõike seda, nii tajutavat kui kujuteldavat, mida me oma tavaliste meelte abil tajuda suudame, mille me sümboolselt ära anname. Vadžrajaana kõige kõrgemas tähenduses on mandala kõikide asjade puhas loomus.
Mandala kui budistliku praktika sümboolne tugi aitab praktiseerijal läheneda tajude sügava olemuseni, nende „keskkohani“, mis ei ole midagi muud kui buda virgunud meel, ületav tarkus. Kõiki nähtusi nähakse kui selle tarkuse puhast ilmingut, puhast ja kiirgavat dharmadhatut, mis on tõelusruum, nii nagu seda tajuvad virgunud olendid. Kõige kõrgemal tasandil ei ole tavaline universumi mandala ja puhta tajumise mandala kaks erinevat asja, kuna tavaliste tajude olemuseks on tühjus-kiirgav valgus. Kuna olenditel on ebapuhas karma, seetõttu tajuvad nad nähtusi kui tavalist maailma. Mandala on kui kiire vahend, mis aitab meie tajusid puhastada ja muuta ning jõuda virgunud tajuni.

Avalokitesvara mandala

Siin loodavas liivamandalas on keskseks bodhisattva Avalokitesvara ehk Tšenrezi’ (sPyan ras gzigs). Ta on kaastunde kehastus, kes Tiibeti traditsioonis on üks kõige enam austatud bodhisattvasid ning keda kujutatakse kui Tiibeti kaitsjat. Nii Tiibeti esimest dharmakuningat Srong btsan sgam po’d (hääldus: Songtsän gampo) kui ka hiljem dalai-laamasid peetakse Avalokitesvara kehastusteks. Ülima tähenduse seisukohalt on Avalokitesvara meie meele tõeline olemus. Teiste sõnadega, ta on virgumismeel selle kahes aspektis - ülimale virgumismeelele vastab tühjus ja suhtelisele virgumismeelele kaastunne. Ta on iga olendi meele virgunud loomus, isegi siis, kui antud hetkel see seisund on meie jaoks ainult võimalus.
Mandala keskmes on Avalokitesvara „hri“ silbi kujul. Avalokitesvara südamantraks on „om mani peme hung“. Mani tähendab „kalliskivi“ ja peme „lootost“, kahte sümbolit, millega Avalokiteshvarat, „kalliskivi ja lootose hoidjat“, ikonograafiliselt kõige rohkem kujutatakse. Om ja hung oma tähenduselt sügavalt sümboolsed, mille tõlkimine pole võimalik. Neil on palju tähendusi, aga üldiselt mõistetakse neid silpe kui lausumist, mis loob silla kogemuse ühelt poolt maise ja teiselt poolt püha, puhta tasandi vahel. Seda mantrat nimetatakse ka teostusmantraks, kuna selle lausumise läbi saavutab joogi Avalokitesvara väe ja ületava mõistmise ning suudab seejärel ka ise olendite heaks tegutseda.
Avalokitesvarat kujutatakse tavaliselt kas nelja- või tuhandekäelisena. Lisakäed sümboliseerivad tema võimet paljusid olendeid samaaegselt aidata.
Kui praktiseerijale on mandala tema praktika toeks, mis aitab tal puhta meele olemuseni jõuda, siis ka sellele, kes mandalat kasvõi hetkeks näeb, võib sellest suur kasu tõusta. Ainult pilk mandalale jätab vaataja meelevoolu positiivse jälje. Vaataja on hetkeks ühenduses täieliku virgumise sügava potentsiaaliga, mis on olemas kõigi olendite meeles.
Kui mandala sümboolsed kihid kõrvale jätta, võiks Avalokitesvara liivamandala loomise tähendust mõista kui lihtsalt meie julgustamist, et me endis olendite heaks tegutsemiseks kaastunnet arendaksime.